Igal inimesel on piir. Piir, kus ta loobub. Annab alla. Ei jaksa enam. Võib-olla minu piir ei olegi enam kaugel.
Mäletad kui vanust oli alles veel seitseteist?
Mäletad kui hoolikalt me hoidsime teineteist?
Terve öö me istusime väsimatult üleval
Päikesetõusuga koos mindi magama
Mäletan aega kui kõik oli.. teistmoodi.
Kui samamoodi rattas jooksva oravana jätkaksin, oleks mul veel võimalus kõik päästa. Saada juhiload. Praktika tehtud. Eksamid positiivselt sooritada. Kool lõpetada. Veel ei ole hilja.. kui mul vaid jätkuks jaksu.
Ning siiani mul seda jaksu on olnud, nädalake. Praktikad hommikul ja õhtul, pikad koolipäevad, ööd õppides, raamatuid lugedes ja iseseisvaid töid tehes. Nii väsinud. Kuid ma pean. Lihtsalt pean. Küll on lihtne kõigega tegeleda kui ma tean, et ma pean. Mul ei ole muud valikut.
Kõigele lisaks on kiired ajad toredad, sest mida rohkem ma igasugu tegevustega hõivatud olen, seda vähem jääb mul aega end kurvastavatele asjadele mõtlemiseks.
Ning ilmad on imelised, nii soojad, nii päikselised, nii suvised.
Enne ei puhka kui tallipraktikad järgi tehtud, hinded korras ja eksamid sooritatud. Esimesega neist - eesti keelega - tuleb silmitsi seista juba esmaspäeval.
Kõik saab veel korda.. Asjad muutuvad paremaks. Me saame hakkama.
“Ja ongi nii. Rasedus on katkenud. Aga mingil määral ongi vist parem, Sa oled ju nii noor alles, või mis?”
Sõnad mis kummitavad mind elulõpuni. Arst, kelle õel ja parastav muie ei lähe mul iial silme eest. Haigla, kuhu ma ei tõsta isegi surmaähvardusel enam oma jalga. Tunne, millest lahti saamiseks annaksin kõik.
Ma kannataksin seda kõhuvalu mis mind eile ja täna nii metsikult piinas, et ei lasknud hingata, liikuda, püsti seista.. See valu on nullilähedane võrreldes sellega mida tunnen nüüd. Ma oleksin nõus seda kõhuvalu kannatama ükskõik kui kaua, niikaua kui vajalik, kui Sina vaid mu sees oleksid..
Meie ingel. Meie väike kriipsubeebi. Miks just Sina? Miks just meie väikseke? Mul on palju valusam kui eelminekord. See kord oli erinev, see oli päris. Ma tundsin, et keegi on mu sees. Ma unistasin nii paljudest asjadest. Ma nägin sind ultrahelis. Sa olid nii pisike, aga sa olid. Ma uskusin et seekord läheb hästi, mul oli hea eelaimdus.
Seda tunnet ei anna kirjeldada, seda tunnet ei anna sõnadesse panna. See lihtsalt on. Ja jääb. See valu võib väheneda või muutuda, aga see jääb. Viimse hingetõmbeni.
Arsti juures käisin ära. Arvutustega panin ise puusse, sest UH-pildil mille sain, pole tegu lapsega vaid lihtsalt kriipsuga. Ongi üks kriips, mis arsti sõnul peaks kujutama loodet. Verd võeti ka metsikult. Mitte koguse pärast mis neil vaja oli, vaid sellepärast et mul on eluaeg verevõtmisega suur probleem olnud, veresooned on peidus ja kõik kohad torgiti läbi, kui õigesti mäletan siis 7 torget, et saada 2 tilka verd. Ja see pidi alles algus olema..
Algus või siis lõpp, nende vahe pidi väga väike olema. Mind panevad muretsema need meeletud kõhuvalud, mis iga päevaga aina hullemaks lähevad, mind enamusajast kõverasse suruvad ja millest ma, idioot, arstile rääkida unustasin. Ja see väike verejooks, õige pisike, kuid siiski. Ma ei usu et seda olla tohiks. Kuid sellegipoolest loodan, et kõik on hästi.
Vähemalt meie kahega. Meie kolmega pole enam ammu kõik hästi. Kõik läheb ainult hullemaks ja hullemaks ja hullemaks. Hoolimata sellest, et Sa lubasid et kõik läheb paremaks ja saab korda, et sa pingutad. Vahel on mul tunne, et ainus kes mingitki huvi üles näitab, et asjad paremuse suunas liiguksid, olen mina. Aga kaua ma ikka niimoodi jaksan?
Ja kool.. koolist ei hakka ma parem rääkimagi.
Ma olen õnnetu. Ma olen nii kuradi õnnetu, et ma ei mäletagi millal ma viimati nii õnnetu olin.
Miks ei võiks kõik olla hea? Või kui mitte hea, siis parem. Mitte palju, natuke. Ma vajan natuke head.
Need probleemid ei saagi mitte kunagi otsa.. Vaevu suudan ühele lahenduse leida kui juba tuleb uus ja hullem.
Ma tean et see on normaalne ja loogiline ja nii peabki olema, aga ma tahaks lihtsalt puhata sellest kõigest.
Natuke..
