Aga kui kõik loksubki lihtsalt paika? Kui seekord ei lähe miskit valesti ja.. see juhtubki. Kas nii jääbki?
Ma tahaks olla kindel, et ma ei pea kartma. Et minevik ei kordu.
Kuid kuna ma selles kindel olla ei saa, saan ma vaid loota. Ja uskuda. Ning ehk saan ma ise ka sellele kaasa aidata - end hoida, suitsetamisest loobuda. Alkoholi tarbimine pole õnneks ammu enam probleem.
Nagu alati, kipun ma üle mõtlema. Seega, rahu ainult rahu. Kõik läheb hästi. Kõik läheb nii nagu peab. Ja juba varsti meenutan ma oma hirme muigega.
Meie ..
Ma ootan nii väga nädalavahetust ja oh imede ime, isegi pühapäeva - musu saab 24 aastaseks, täitsa vana mees juba.
Siis ootan ma veel jõudu ja julgust, et ark’i helistada ja sõidueksamile aeg kirja panna. Ülejäänud etapid on läbitud, aga vot sõidueksamit kardan jubedalt, nii ta venib ja venib.
Kooliga seisud nutused, õigemini kooliga polegi mingeid seise, sest ma ei käi koolis. Ma lihtsalt ei jõua sinna peaaegu, et mitte kunagi.
Ma olen alla käinud. Sitaks. Ja pool.
Mõni aeg tagasi lugesin kuskilt tsitaate ja aforisme ja “Kaotad sõbrast üle poole kui ta armub” hakkas silma. Siis ma ei saanud selle tähendusele eriti hästi pihta. Nüüd saan. Vahel mõtlen varasematele aegadele, kus mul olid sõbrad-sõbrannad, mul olid minu inimesed. Nad olid kõik minuga. Me olime koos. Ja nüüd - kes kihlatud, kes abielus, kel lapsed, kes elab välismaal, keda pole enam elavate nimekirjas. Kõik on lagunenud.
Kuid vaatamata kõigele halvale mis mind ümbritseb, on piisavalt palju head et pingutada ja hakkama saada. Varsti läheb paremaks. Ja kui ei lähe, ütlen ma seda varsti uuesti.
Halb kui see mida pean tegema ja mida kogu hingest tahan teha, lähevad nii eri suuntes, et neid ühendada on võimatu. Ma olen siiani oma augus, kus olin ka eile, eelmisel nädalal ja kaks kuud tagasi. Vahel tundub, et hakkan sellest välja rabelema, kuid tegelikult vaid pööran külge, otsin pääsemist, soovin paranemist, kuid tulutult.
Ma olen oma elu tuksi keeranud. Juba nii noorelt..
Mul on maailma parim mees. Ausõna. Kõige kõige parem.
Kahju, et ma seda aeg-ajalt unustama kipun ..
Inimesed lähevad. Unistused ununevad. Eesmärgid muutuvad. Selleks kõigeks polegi mingit põhjust vaja, see lihtsalt juhtub. Juhtus varem, juhtub praegu ja juhtub ka edaspidi.
Kõik on muutuv. Mitte miski ei ole püsiv. Võib-olla sellepärast elavadki paljud ühe päeva korraga. Tänane õhtu võib mu homsed plaanid ju tuksi keerata, ilma et mina selleks midagi teeks, on nii? Räägitakse, et on.
